Juba aastaid tagasi mõtlesin välja ühe lihtsa seltskonnamängu, kus lugude rääkimisest tekib tiimidevaheline võistlus. Mängu tulemusel saavad kõik osalejad oma sõprade, tuttavate ja kolleegide kohta palju põnevat teada. Mäng sobib seltskondadele, kus on 20-50 liiget ehk näiteks keskmises suuruses töökollektiivide õhtusesse programmi.

Mängu struktuur on lihtne – mängijad jaotatakse 4-10 liikmelistesse tiimidesse, näiteks laudkondade kaupa. Mängu alguses ütleb õhtujuht, et täna räägime lugusid, selliseid mida meie kohta tavaliselt ei teata. Soovitavalt räägib õhtujuht sissejuhatuseks ja inspiratsiooniks ka enda kohta mõned. Seejärel saab iga laudkond tühja paberi, kuhu üks liige paneb kirja loo rääkiva isiku eesnime ning loo mõtte ühe lühikese lausega. Iga tiimiliige võiks enda kohta rääkida ühe loo, kuid vajadusel ka mitu.

Näiteks:

  • TOOMAS: esines noorena Laulu- ja Tansupeol.
  • PIRET: on jahimees ja ükskord lasi karu maha.
  • ANNIKA: võitis ühes telemängus suure summa raha.
  • LIIS: sai üleeile mootorrattaga sõites kiiruse ületamise eest trahvi.
  • PEETER: kandideeris saatesse MasterChef Eesti.

Mängu esimeses osas on oluline, et õhtujuht ei annaks kuidagi mõista, et hiljem tuleb tegemist võistlusega, vaid proovib igati kaasa aidata, et lugusid tuleb mitu ja need oleks peamiselt sellised, mida inimese kohta teised ei tea, ega oska ka arvata.

Kui jutud räägitud korjab õhtujuht paberid kokku ja annab annab teada, et nüüd vaatane, kui palju me oma sõprade/kolleegide kohta tegelikult teame. Iga laudkond moodustab võistkonna, kes hakkab teiste laudkondade kohta õiget inimest ära arvama.

Näiteks palub õhtujuht püsti tõusta Toomasel, Peetril ja Piretil ning küsib teiste laudkondade käest: “Kes neist kolmest on tapnud karu ära?“. Teised laudkonnad, kes ei pruugi üldse teada, et Piretil on relvaluba, peavad siis pakkumisi tegema hakkama. Õigesti vastanud laudkonnad saavad punkti. Iga parasjagu “esinev” laudkond võib olla rahul kui võimalikult paljud valesti arvavad. Olenevalt seltskonna suurusest, vastuste arvust, loomingulisusest ning sisetundest vaatab õhtujuht mitu vooru kokku teha.

Kuigi lõpuks on tegemist lõbusa võistlusega, on mängu peamine eesmärk siiski oma sõprade ja kolleegide kohta kiirelt midagi põnevat teada saada.

Kuigi seda mängu olen aastaid teinud, ei olnud sellele varem nime mõelnud, lõpuks pakkus selle postituse jaoks “Räägi oma lugu” välja mu 8-aastane laps. Ise oleks pakkunud “Kes tappis karu?”, sest kunagi oligi ühes kollektiivis Piret, kelle kohta ükski kolleeg ei teadnud, et ta tegeleb jahindusega. Pärast mängu jätkusid pikemad jutud nii Pireti kui teiste “üllatajatega”.