MafiaEile pidasime ühel sünnipäeval vana head Maffia mängu. Tegemist 1986. aastal Dimitry Davidoffi poolt leiutatud rollimänguga, mis saavutas kiiresti populaarsuse Moskva ülikooli tudengite seas. Üheksakümnendatest aastatest alates levis mäng kiiresti üle maailma ning seda mängiti ühe formaadina isegi Läti televisioonis.

Mäng sobib hästi 10-20le inimesele (min 7 / max 30). Suurema arvu inimeste puhul on jaotuda väiksematesse gruppidesse. Mäng tekitab hasarti ehk sageli mängitakse mitu korda järjest. Väitlusklubi suvelaagris tihti hommikuni.

Howcasti video räägib mängu visuaalselt lahti:

Rollid

Mängu alguses jagab mängijuht igale osalejale tavalise mängukaardiga eelnevalt kokkulepitud rolli a’la kõik kes saavad punase kaardi (ruutu / ärtu) on maffiast, kes musta kaardi (risti / poti) saaja on linnakodanik. Halvad on mängu alguses alati vähemuses soovitavalt 1/4 – 1/3 mängijatest. Kõige lihtsamas mängus on 2 rolli, kuid neid võib olla ka 20+. Pikemalt allpool.

Mafia cards

Mängukaadrid võivad olla eraldi disainitud, kuid nende puudumisel võib need kohapeal paberile joonistada või kirjutada.

Öö ja päev

Mängul on kaks faasi: ÖÖ, mille ajal kõik silmad sulgevad, kuid maffialiikmed teevad silmad lahti ja otsustavad, keda mängust eemaldada ning PÄEV, kus kõik koos arutavad, kes võiks olla maffiast ning lepivad kokku 2-3 karakteri osas, kellest üks viiakse hääletamise tulemusena avalikule hukkamisele ehk mängust välja. Mängijale tuleb esitada süüdistus, milleks väga vabalt sobiv väide, et “vaadake talle otsa – näeb kaugelt selline välja”, millele süüdistaja saab alati vastata samaloogiliselt “ma alles eelmises mängus olin maffia – kui suur on tõenäosus, et ma nüüd jälle olen?”.

Igal osalejal on üks hääl ning kes lintšimisel kõige rohkem hääli kogub rattale tõmmatakse ehk mängust eemaldatakse. Peale eemaldamist näitab mängija kaarti ehk avaldab oma tegeliku isiku.

Mafia mäng

Võitja

Linnakodanike eesmärk on eemaldada kõik maffia liikmed ühiskonnast, maffia eesmärk saavutada ülekaal ehk mänguseis kus on rohkem maffialiikmeid kui kodanikke.

Maffiamängus on 4 peamist rolli:

  • Maffia (1/3 osalejatest)
  • Linnakodanikud (ülejäänud)
  • Politseinik / detektiiv (1-2 mängijat)– mängija, kes öisel ajal saab arvata, kas üks või teine on maffiast või mitte.
  • Doktor / kaitseingel (1-2 mängijat) – mängija, kellel on võimalus öö viimases vaatuses pakkuda ühele mängijale arstimeid ehk pakkuda isikut, keda maffia võis mängust soovida eemaldada. Kui isik läheb täppi, siis ta jääb mängu alles.

Lisaks on mängu võimalik lisada mitmed lõbusaid täiendrolle, kuid viimastega ei maksa üle pingutada.

  • Vanaema püssigaSarimõrvar – üksik hunt, kes öö viimases vaatuses teeb silmad lahti ja võtab enne hommikut ühe mängija välja. Seda mängijat ei suuda päästa ükski arst, nõid ega medõde.
  • Terrorist – pommivööga mängija, kes väljavõtmisel võtab suvalise teise mängija endaga kaasa.
  • Pumppüssiga Vanaema (“Granny with a Shotgun”) – mängija, keda öisel ajal uurides või eemaldada soovides langeb hommikul uurija või maffialiige välja. ‘
  • Ristiisa – maffialiige, keda politseinikud ei suuda avastada. Ristiisal on mängu jooksul võimalus 1-2 mängijat kodanike seast maffiasse kutsuda.
  • Prostituut / Hambaarst / Baarman – mängija, kes saab järgmises päevas ühe mängija hoida tegevuses ehk väljavalitul ei ole päevasel ajal õigust arutelul kaasa rääkida, kuid samas ei saa teda ka süüdistada ehk päeval välja hääletada.
  • Vabamüürlased – punt linnakodanikke, kes esimesel ööl saavad üksteist teada ehk välistavad ära maffiakahtlused üksteiselt.
  • Sveitslane / Kõige Suurem Sõber etc – neutraalne mängija, kes on kõigi poolt ning kui mängu lõpus on alles, siis on võitja poolel.
  • Meedium / Voodoo nõid / Victor Frankenstein – mängija kellel on õigus tuua “surnud” mängija mängu tagasi (limiteeritud võimalus). Soovitavalt mängib surnud mängija zombiet ehk aruteludes ei saa kaasa rääkida, kuid saab osaleda hääletustel.
  • Amor / Romeo & Julia – Amor valib esimesel ööl välja armastajapaari, kui üks välja hääletatakse, siis sureb ka teine.

Mäng on lihtne, sest paariminutilise sissejuhatusega saavad ka esmakordsed mängijad reele ehk mäng ei nõua erilist ettevalmistust või eelnevat proovimist.

Mängus on palju hasarti, sest sarnaselt pokkerimänguga, kus inimesed välja langevad, soovivad ka maffias-osalejad kohe asja uuesti proovida.

Mäng nõuab tähelepanu, loogikat ja inimestetundmist. On väidetud, et kui mängijad saaks kasutada paberit ja pastakat, siis linnakodanikud võidaks alati. See tähendab, et kui mängijad paneks tähele, kes mida räägib, kuidas hääletab, kellega koos hääletab jne, siis maffialiikmed avastataks oluliselt rutem. Mida rohkem maffiat mängida, seda parem inimestetundmine tekib – saab aru kui keegi valetab. Seega mängul on ka hariv-psühholoogiline moment.

Mäng ei nõua varustust, sest kui ka mängukaardipakki kaasas ei ole, siis rollid saab jaotada ka paberile kirjutamisega. Loomulikult on parimas lahenduses inimesed ja mängujuht stiilses maffia-riietuses.

Stiili võib varieerida – nimetades maffialiikmed libahuntideks, FBI agentideks või Vene spioonideks, saab mängu mängida väga erinevatel stiilipidudel.