Seda, veidi primitiivsena kõlavat “detektiivimängu”, saab seltskonnas mängida kahjuks vaid korra, kuid on seda lõbusam ja alati üllatavate lõpptulemustega. 
Esmalt valib mängijuht seltskonnast välja 1-3 jutukamat “detektiivi” (2 on paras – näiteks Holmes ja Watson) ning seletab kõigile, et ülesandeks on teatud lugu kas-küsimustega ära lahendada.
Mängujuht viib kõigepealt sherlokid eemale ja seletab, et nad peavad tagasitulles lahendama loo, küsides kordamööda kindlatelt isikutelt küsimusi, milledele saab vaid JAH/EI vastuseid anda. Ning läheb ise peoseltskonnale “lugu rääkima”…
Detektiivid asuvad kordamööda erinevatelt isikutelt küsides lugu kokku formuleeruma, mängujuhi ülesanne on vahepeal teha kokkuvõtteid kui kaugele “loo lahendamisega” ollakse jõutud.
Kui lugu on teatud lõpptasemele “lahedatud”, siis teevad detektiivid omapoolse põhjaliku kokkuvõtte. Ükskord näiteks oli “alasti homoseksuaalne Jõuluvana kaaperdatud Tallinn-Kuressaare lennukiga teinud hädamaandumise sama peaokoha toaletti, kus ettevõtte peadirektor samal ajal …”, teistel kordadel on olnud palju ropumad lahendused.
Üldjuhul ei pane detektiivid tähele, et tegelikult pole mingit lugu ette antud, vaid oma küsimustega nad ise loovad selle, sest igale peoseltskonna liikmele on antud ainult üks konkreetne vastus – “JAH” või “EI” (mida vastajad saavad pehmendada – “no põhimõtteliselt on õigus”, “päris nii see ei olnud” jne).
Mäng näitab tihti väga ilmekalt mis mõtted on meie alateadvuses, sest tihti tüürivad küsimused ühte või kahte auku. Aga seda lõbusam ongi:)
