Seltskonnamängude üks olulisemaid eesmärke on üksteise paremini tundmaõppimine. Lihtne võimalus selleks on panna osalejad ise rääkima midagi sellist, mida teised nende kohta ei tea. 
Võistlusmomendi tekitamine mängijates lisab alati elevust – näiteks osalejad peaksid enne mängu algust ette valmistama enda kohta 9 väidet: 6 tõest ja 3 vale (esimeseks 3 vooruks).
Igas mänguvoorus öeldakse enda kohta 3 väidet, millest 1 on vale. Osalejad on ringis ning proovivad koos arvata, milline väide oli vale. Kui arvatakse ära, siis mängija järgmisesse vooru ei pääse.
Peale 3 vooru võib teha pausi, et võitjad saaksid “finaalideks” ettevalmistusi teha ja paremad fakte välja mõelda, sest siis saadakse aru, et tõesed faktid peaksid kõlama võimalikult ebatõenäoliselt ning vale väide peaks olema midagi enesestmõistetavat.
Mängu võidab see, kelle kohta kõige vähem teatakse.
Näiteks proovige arvata, mis fakt minu kohta on vale:
– olen mingil alal saanud Eesti meistriks,
– olen juhtinud laste sünnipäeva,
– olen Tartu Maratonil saanud kostüümiauhinna.
